KODULINDUDE ANATOOMIAEnn Ernits
http://www.eau.ee/~anat/Lind.htm
0. SISSEJUHATUS
1. SKELETT
2. LUUÜHENDID
2.1. Pea luude ühendid
2.2. Kaela, kere ja sabaluude ühendid
2.3. Jäsemeluude ühendid
2.3.1. Eesjäseme luude ühendid
2.3.2. Tagajäsemeluude ühendid
3. LIHASED
3.1. Nahalihased
3.2. Pealihased
3.3. Kaelalihased
3.4. Kerelihased
3.5. Sabalihased
3.6. Kloaagilihased
3.7. Tiivalihased
3.8. Tagajäseme lihased
4. ÜLDKEHAKATE
4.1. Nahk
4.2. Nahanäärmed
4.3. Suled
5. SEEDEELUNDID
5.1. Suuõõs
5.2. Neel
5.3. Söögitoru ja pugu
5.4. Magu
5.5. Peensool
5.6. Maks
5.7. Kõhunääre
5.8 Jämesool
5.9. Kloaak
6. HINGAMISELUNDID
6.1. Ninaõõs
6.2. Kõri
6.3. Hingetoru
6.4. Laulukõri
6.5. Õhukotid
6.6. Bronhid
6.7. Kopsud
7. KUSE-SUGUELUNDKOND
7.1. Kuseelundid
7.1.1. Neerud
7.1.2. Kusejuhad
7.2. Isassuguelundid
7.2.1. Munandid
7.2.2. Munandimanused
7.2.3. Seemnejuhad
7.2.4. Sugutuselund
7.3. Emassuguelundid
7.3.1. Munasari
7.3.2. Munajuha
8. RINGEELUNDID
8.1. Süda
8.2. Veresooned
8.2.1. Arterid
8.2.2. Veenid
8.3. Vereloome- ja immuunelundid
8.3.1. Lümfisooned ja -sõlmed
8.3.2. Kloaagipaun
8.3.3. Harknääre
8.3.4. Põrn
9. ENDOKRIINNÄÄRMED
10. NÄRVISÜSTEEM
10.1. Seljaaju
10.2. Peaaju
10.3. Närvid
11. MEELEELUNDID
11.1. Maitsmiselundid
11.2. Haistmiselundid
11.3. Kompimiselundid
11.4. Silmad
11.5. Kõrvad
KASUTATUD KIRJANDUS
0. SISSEJUHATUS Kodulindude anatoomilised iseärasused on tingitud:
1) imetajatega võrreldes madalamast arengutasemest
2) liikumisviisist, st lendamisest õhus.
1. SKELETT 1. Imetajatega võrreldes sisaldavad lindude luud rohkem mineraalaineid (70–80% luumassist, imetajatel 20% ringis). Seepärast on nad heledamad ja hapramad.
2. Imetajatel on õhk- ehk pneumaatluud vaid kolju koostises, lindudel kuuluvad nende hulka ka kere ja jäsemete luud. Täiskasvanud lindudel ei sisalda õhku vaid jäsemete distaalosade luud. Õhkluud on õhk- e. pneumaatmulkude (
forr. pneumatica) kaudu ühenduses õhukottidega.
3. Emaslindudel on medulaarluud (
ossa medullaria). Need on luuplaadikesed, mis paiknevad toruluude sisemuses. Medulaarluud on mineraalainete depooks. Ohtrasti mineraalaineid vajab emaslind munakoore loomiseks.
2. LUUÜHENDID 2.1. Pea luude ühendid Pea luud on ühenduses õmbluste, kõhrliiduste ja liigeste varal.
Õmblused ja kõhrliidused luustuvad suhteliselt varakult. Täiskasvanud lindudel pole nad nähtavad.
Liigesed esinevad:
1) ülalõualuu ja suulaeluu vahel
2) ülalõualuu ja jugaalluu vahel
3) ülalõualuu ja sarnaluu vahel jm.
Linnud saavad eraldi liigutada nii ala- kui ka ülanokka.
2.2. Kaela, kere ja saba luude ühendidSelgroog pole kogu ulatuses liikuv, kuna osa luid on kokku kasvanud. Liikuvad on:
1) kaelalülid
2) vabad rinnalülid
3) sabalülid.
Kaelal eristatakse kandelüli-kuklaluu liigest (
art.
atlanto-occipitalis) ja kandelüli-telglüli liigeseid (
artt.
atlantoaxiales). Esimesel kaelalülil on sügav liigeselohk, mis liigestub paaritu kuklapõndaga; seega on tegu keraliigesega, mis võimaldab ulatuslikku liikuvust, mõnel linnuliigil kuni 360´r. Teistel kaelalülidel on saduljad liigesepinnad. Lüliotste vahel leidub menisk.
Vertebraalroided seostuvad dorsaalselt rinnalülide ristijätketega. Vertebraalroided liigestuvad sternaalroietega, mis omakorda on ühendudes rinnakuga. Iga roide konksjätke seostub sidemete varal temast tagapool paikneva roide konksjätkega.
2.3. Jäsemeluude ühendid2.3.1. Eesjäseme luude ühendid Õlavööde on lindudel kerega stabiilsemalt seotud kui imetajatel. Abaluu ühendub roietega sideme abil ja kaarnaluuga kõhre varal. Tähtsamad eesjäseme luude ühendid on järgmised:
1) rinnaku-kaarnaluuliiges (
art. sternocoracoidea), asjaomaste luude vahel, tüübilt sadulliiges
2) õlaliiges (
art.
omalis), mis paikneb aba-, kaarna- ja õlavarreluu vahel
3) küünrajunktuurid (
juncturae cubiti), mille alla kuuluvad liigesed õlavarre-, küünar- ja kodarluu vahel
4) randme ja käejunktuurid (
juncturae carpi etmanus), mille koosseisus leiduvad:
a) kodarluu-randmeliiges (
art. radiocarpalis),
b) küünarluu-randmeliiges (
art. ulnocarpalis),
c) randme-kämblaliigesed (
artt. carpo-metacarpales),
d) kämbla-varbalüliliigesed (
artt. metacarpophalangeales).
2.3.2. Tagajäsemeluude ühendid Vaagnavööde on selgrooga ühendatud stabiilselt. Tähtsamad vabaosa ühendid on järgmised:
1) puusajunktuurid (
juncturae coxae), mille hulka kuuluvad liigesed puusaluude ning reieluupea ja -pöörli vahel
2) põlvejunktuurid (
juncturae genus), mille koosseisus on liigesed reieluu ning sääreluu, pindluu ja põlvekedra vahel. Esimese kolme luu vahel on lateraalne ja mediaalne menisk
3) kanna- ja jalajunktuurid (
juncturae tarsi etpedis), mille hulgas leiduvad: a) kannavaheliiges (
art.
intertarsalis), paikneb säärekanna ja kannapöia vahel; kannavaheliigesel on samuti kaks meniskit
b) pöia-varbalüliliigesed (
artt. metatarsophalangeales)
c) varbalülivaheliigesed (
artt. interphalangeales).
3. LIHASED Lindudel on lihaskimpude vahel vähem side- ja rasvkudet. Seetõttu on linnuliha kalorivaesem, kergemini seeditav ja valgurikkam.
Lindudel on rinnalihased üldiselt heledamad, kuid jäsemelihased tumedamad kui imetajatel. See on tingitud valgete ja punaste kiudude vahekorrast.
Lindudel on osa kõõluseid luustunud. Neil on rohkem seesamluid kui imetajatel.
3.1. Nahalihased Nahalihased (
mm. subcutanei) on hästi arenenud. Nad aitavad sulgi kohevile ajada. Nahalihaste hulka kuuluvad:
1) kaelaahendaja (
m.
constrictor colli)
2) kukulaarlihas (
m.
cucullaris)
3.2. Pealihased Pealihased (
mm. capitis) jagunevad:
1) silmamunalihasteks (
mm. bulbi oculi)
2) alalõualihasteks (
mm. mandibulae)
Viimased on funktsiooni poolest nokka liigutavad lihased.
3.3. Kaelalihased Kaelalihased on kehtiva nomenklatuuri järgi lülilihased (
mm.vertebrales). Dorsaalsed ja lateraalsed lihased tõstavad ja tõmbavad pead ja kaela küljele, ventraalsed aga langetavad neid. Eristatakse järgmisi rühmi:
1) pea-kaela lihased (
mm. craniocervicales), mille hulka kuuluvad peasirglihased (
mm. recti capitisdorsalis,
lateralis et ventralis)
2) dorsaalsed kaelalihased (
mm. cervicales dorsales)
3) lateraalsed kaelalihased (
mm. cervicales laterales)
4) ventraalsed kaelalihased (
mm. cervicales ventrales)
3.4. Kerelihased Kerelihased (
mm. trunci) jagunevad:
1) roidetõsturiteks (
mm. levatores costarum), need on hingamislihased
2) välimisteks ja sisemisteks roidevahelihasteks (
mm. intercostalesexterni et interni), need on samuti hingamislihased. Diafragma on rudimentaarne, kujutab endast kõõluskurdu, mis eraldavad rinna- ja kõhuõõnt vaid osaliselt.
3) kõhulihasteks, mis on imetajatega ühised, kuid üpris nõrgalt arenenud.
3.5. Sabalihased Sabalihaste (
mm. caudae) ülesandeks on saba liigutamine. Eristatakse:
1) sabatõsturit (
m. levator caudae)
2) sabalangetajat (
m. depressor caudae) jt.
3.6. Kloaagilihased Tähtsamad kloaagilihased (
mm. cloacae) on järgmised:
1) kloaagisulgur (
m.
sphincter cloacae)
2) kloaagitõstur (
m.
levator cloacae) jt.
3.7. Tiivalihased Tiivalihased (
mm. alae) on lindudel hästi arenenud. Tähtsamad lihased on:
1) romblihased (
mm. rhomboidei), mis liigutavad abaluud
2) saaglihased (
mm. serrati), mis tõstavad abaluud
3) selja-lailihas (
m.
latissimus dorsi), mis tõmbab jäseme abaluule lähemale, paneb tiiva kokku
4) kolmeosaline rinnalihas (
m.
pectoralis), mis pingutab lennunahka. Rinnalihas moodustab lennuvõimelistel lindudel üle 50% lihaste kogumassist
5) deltalihas (
m.
deltoideus), mis tõstab tiiba, painutab küünarliigest
6) õlavarre-kakspealihas (
m.
biceps brachii), mis painutab küünarliigest
7) randme sirutajad
8. ühine varbasirutaja
9) küünarmine randmepainutaja
10) varbapainutajad jt.
3.8. Tagajäseme lihased Tagajäseme lihased (
mm. membri pelvici) on lindudel väga hästi arenenud. Siia rühma kuuluvad:
1) niude-pöörli lihased (
mm.
iliotrochanterici)
2) niude-sääre lihas (
mm. iliotibiales)
3) niude-reie lihased (
mm. iliofemorales); mainitud kolm rühma painutavad puusaliigest
4) saba-niude-reie lihas (
m. caudo-ilio-femoralis), mis sirutab puusaliigest ja painutab põlveliigest saba-niude-reielihas
5) säärepainutajad (
mm. flexores cruris), mille funktsioonid samad eelmise lihasega
6) rätsepalihas (
m. sartorius), mis sirutab põlveliigest ja painutab puusaliigest
7) pindluulihased (
mm. fibulares), mis painutavad kannavaheliigest
8. sääremarjalihas (
m. gastrocnemius), mis sirutab kannavaheliigest
9) varbasirutajad
10) varbapainutajad
4. ÜLDKEHAKATE 4.1. Nahk Nahk koosneb nagu imetajatelgi:
1) marraskist
2) pärisnahast
3) nahaaluskoest.
Sulgedega kaetud aladel marrask peaaegu puudub, sest ta eraldub pideva sarvestumise ja koorumise tõttu. Seevastu on marrask sarvkihina (
stratumcorneum) tugev sulgedeta aladel, näit nokal ja tagajäsemetel. Nahaaluskude on eriti arenenud pardil ja hanel, sisaldades rasvkihi rinnakorviapertuuri ümber, õla- ja põlveliigese piirkonnas ning kõhunahas.
Nahatekised on suled, hari, lokutid, jalgade soomused ja kukel pöiakannused. Lindudel esineb lennus (vt lähemalt E. Ernits, 1999: 1.2, 5.2.1, 5.2.2, 9.0, 9.2.2).
Veelindudel on varvaste vahel ujunahk (
textus interdigitalis). See kujutab endast nahakurdu, milles on palju veresooni, et vältida jalgade külmetumist. Mujal on lindude nahas neid suhteliselt vähe.
4.2. Nahanäärmed Lindudel puuduvad higi- ja rasunäärmed. Neil on vaid päranipunääre (
gl. uropygialis). Kanal on ta herne-, veelindudel pähklisuurune moodustis viimase ristluulüli kohal. Selle sekreeti kasutatakse sulgede võidmiseks.
4.3. Suled Lindudel on suled (
pennae) kindlatel aladel. Neid nimetatakse suleväljakuteks (
pteryla). Nende vahel on tühjad alad, mida nimetatakse paljasväljakuteks (
apteria) (vt ka E. Ernits 1999: 1.2). Eristatakse kontuur- ja udusulgi.
Kontuursuled (
pennae contornae) on suhteliselt tugevad ja suured. Sulel eristatakse tippu (
apex) ja servi (
margines). Sule osad on sulelaba (
vexillum), sulerood (
rachis), suletüvik (
scapus), suleputk (
calamus). Sulerood koosneb harudest (
barbae), need omakorda kiirtest (
barbulae), mis konksukeste varal on üksteisega ühenduses.
Udusuled (
pluma) on pehmed. Nad kaitsevad keha jahtumise eest.
Suled on epidermaalsed moodustised, arengulooliselt vastavad nad roomajate soomustele. Haudumise ajal nad kanadel osaliselt kaovad.
5. SEEDEELUNDID 5.1. Suuõõs Suuõõs (
cavum oris) paikneb osaliselt nokas, osaliselt kaudaalsemalt. Nokk (
rostrum) vastab imetajate lõugadele. Eristatakse üla- ja alanokka. Ülanoka luuliseks aluseks on eesülalõualuu, alanokal – alalõualuu. Kana ülanoka põhimikul, kuid veelindudel kogu nokal leidub pehme, närvilõpmerikas vahanahk ehk tseroom (
ceroma). See on oluline kompimisel. Veelindudel on noka servades närvilõpmetega varustatud sarvliistakud. Nende ja keele abil kurnatakse läbi vesi, et toitu leida.
Keel (
lingua) paikneb suuõõne põhjas. Selles on luu. Lindudel on vaid niitpapillid. Suu limaskestas leidub vähesel hulgal maitsepapille. Süljenäärmed on lindudel nõrgalt arenenud.
5.2. Neel Suuõõs läheb vahetult üle neeluks, sest pehme suulagi puudub. Neelul eristatakse lehtrit (
infundibulum) ja õõnt (
cavum pharyngis).
5.3. Söögitoru ja pugu Söögitoru (
oesophagus) on elastsem kui imetajatel. Sisaldab rikkalikult limanäärmeid ja maopoolse otsa seinas lümfisõlmekesi. Eristatakse:
1) kaelaosa (
pars cervicalis)
2) rinnaosa (
pars thoracica)
3) pugu (
ingluvies)
Pugu ülesanded:
1) ta on toidu reservuaar, kus sülje- ja söögitorunäärmete sekreedi toimel toit pehmeneb ja paisub.
Pugu on sisuliselt söögitorulaiend. Tal eristatakse:
a) pugusuuet (
ostium ingluviei)
b) pugupõhja (
fundus ingluviei)
c) kolme sopist (
diverticula ingluviei)
Pugu on eriti arenenud terasööjatel. Kanal paikneb ta paremal pool rinnakorviapertuuri juures söögitoru ventraalses osas. Pugus näärmed puuduvad.
5.4. Magu Lindude mao (
gaster) alaosadena eristatakse:
1) eesmagu (
proventriculus gastris)2) pärismagu (
ventriculus gastris)
3) maolukutiosa (
pars pylorica gastris).
Eesmagu on kanal umbes 4 sm pikkune, käävjas, veelindudel mõnevõrra suurem. Sisaldab erinevalt imetajate eesmaost näärmeid – eesmaonäärmed (
gll. proventriculares). Toit läbib näärmemao kiiresti, imbudes läbi maomahlaga. Eesmagu ühendab pärismaoga kitsus (
isthmus).
Pärismagu paikneb eesmaost kaudaalselt, osaliselt maksasagarate vahel. Pärismagu on värvuselt sinakaspunane. Eristatakse pärismaokeha (
corpusventriculi) kraniaalse ja kaudaalse kotiga (
saccus: cranialiset caudalis).
Pärismaol on tugev lihaskest, eriti teratoidulistel. Ta koosneb kahest jämelihasest (
mm. crassi) ja kahest peenlihasest (
mm.tenues). Limaskest sisaldab näärmeid 10–30-liste rühmadena. Nende nõre moodustab pärismao keratiinse ehk sarvja hõõrla (
cuticula gastris). Pärismaos toimub tugeva lihaskesta kokkutõmmete ja hõõrla abil toidu mehaaniline peenestamine. Seda soodustavad ka allaneelatud kivikesed (kodulindudel on neid 4–30 g).
Maolukutiosas leiduvad näärmed, mis on analoogsed imetajate püloorusenäärmetele.
5.5. Peensool Peensoolel on samad osad mis imetajail:
1) kaksteistsõrmik (
duodenum)
2) tühisool (
jejunum)
3) niudesool (
ileum)
Kaksteistsõrmik moodustab U-kujulise silmuse (
ansa duodenalis). See koosneb:
a) ülenevast osast (
pars ascendens), mis algab maost
b) alanevast osast (
pars descendens).
Tühi- ja
niudesool moodustavad silmuseid (
ansae). Nad paistavad õhukesest seinast läbi kumava sööda tõttu rohekatena.
5.6. Maks Maks (
hepar) on pruun, ent nuumpartidel ja -hanedel savikarva. Maksa mass kanal 30–60 g, veelindudel kuni 175 g.
Maksal eristatakse vasakut ja paremat sagarat (
lobus hepatis:sinister et dexter). Vasak sagar võib jaguneda mediaalseks ja lateraalseks osaks.
Sapisüsteem. Vasakust ja paremast maksasagarast algavad kanal vastavalt vasak ja parem maksajuha (
ductus hepaticus: sinisteret dexter).
Vasakust maksajuhast ja osaliselt paremast maksasagarast algab maksa-soole ühisjuha (
ductus hepatoentericus communis), mis suubub otse kaksteistsõrmikusse.
Paremast maksajuhast algab maksa-sapipõie juha (
ductus hepatocysticus), mis suubub sapipõide (
vesica fellea). Sapipõiest algab sapipõie-soole juha (
ductus cysticoentericus), mis suubub kaksteistsõrmikusse. Sapipõis puudub tuvil.
5.7. Kõhunääre Kõhunääre (
pancreas) paikneb kaksteistsõrmiku lingude vahel. Ta koosneb neljast sagarast. Pikkus kodulindudel 8–14 sm. Kõhunäärmel on kolm juha, mis suubuvad kaksteistsõrmikunässa.
5.8 Jämesool Jämesool on suhteliselt lühike. Jämesool koosneb:
1) kahest umbsoolest (
caecum)
2) ühest pärasoolest (
rectum)
Umbsoolel (rohekat värvust) eristatakse baasi, keha ja tippu. Umbsoole tipud on suunatud kraniaalselt. Umbsoole pikkus on kanal 12–25 sm. Papagoilistel umbsool puudub.
Pärasool (kanal ligikaudu 10 sm pikkune) suubub kloaaki.
5.9. Kloaak Kloaak (
cloaca) on pärasoole laiend. Ringkurrud jagavad selle kolmeks osaks:
1) koprodeum (
coprodeum)
2) urodeum (
urodeum)
3) proktodeum (
proctodeum)
Koprodeum (ampuljas) on rooja kogunemispaik.
Urodeumi avanevad: 1) kaks kusejuha (vt lähemalt 7.1.2), 2) isaslindudel kaks seemnejuha, emastel aga vasak munajuha (vt 7.2.3 ja 7.3.2).
Proktodeumi seinas leidub kloaagipaun ja isasloomadel sugutuselund (vt lähemalt 7.2.4 ja 8.3.1). Proktodeum lõpeb välisavaga (
ventus).
6. HINGAMISELUNDID 6.1. Ninaõõs Ninaõõs (
cavum nasi) on suhteliselt kitsas ja paikneb ülanokas. Linnul on neli ninakarbikut (
conchae nasales). Nende vahel paikneb ninakäik (
meatus nasalis). Ninaõõnes eristatakse kolme ala:
1) esikupiirkond (
regio vestibularis)
2) hingamispiirkond (
regio respiratoria)
3) haistmispiirkond (
regio olfactoria)
Silma sisenurgas leidub nahaaluses luu-õõnsuses ninanääre (
glandulanasalis), mis avaneb ninaõõnde.
6.2. Kõri Kõri (
larynx) toese moodustavad:
1) pilkkõhr (
cartilago arytenoidea)
2) eessõrmuskõhr (
cartilago procricoidea)
3) sõrmuskõhr (
cartilago cricoidea).
Kõripealise asemel on väike ristikurd. Kõris paistab kõriõõs (
cavumlaryngis). Kõriseina lihaskesta moodustab kuni 8 lihast. Lindudel pole kõris hääleaparaati.
6.3. Hingetoru Hingetoru (
trachea) on ümar, nelja lihase tõttu liikuv. Ta kulgeb koos söögitoruga piki kaela. Trahheakõhri on palju, näiteks kanal 100–130. Vananedes need luustuvad, eriti veelindudel.
6.4. Laulukõri Laulukõri (
syrinx) funktsiooniks on häälitsemine. Asjaomane elund, millel on õõs (
cavum syringis), paikneb rinnaosas hingetoruharguse kohal. Ta kujutab endast viimaste trahheakõhrede poolt moodustatud laiendit. Isaspardil see luustub.
Laulukõril eristatakse trummi (
tympanum). See on hääle resonaatoriks. Trummis leiduvad elastsed membraanid, mille läbiv õhk paneb võnkuma. Need on bronhi avauste lähedal leiduvate luuplaadikeste ümber. Membraane võib laululindudel pingutada kuni 13 lihast. Kodulindudel on need aga redutseerunud.
6.5. Õhukotid Õhukotid (
sacci pneumatici) on õhku sisaldavad, õhukeseseinalised limaskestamoodustised. Pärast linnu surma on nad õhutühjad ja vähenähtavad. Õhukotid moodustavad arvukalt sopiseid (
diverticula).
Õhukottide funktsioonid:
1) osalevad hingamisel õhu reservuaaridena
2) suurendavad õhujuga häälitsemisel
3) soodustavad keha jahtumist lennul, kompenseerides seega nahanäärmete puudumist
4) suruvad roojamisel kloaagile
5) kergendavad (veelindude) kehamassi sukeldumisel
Õhukotte on 9; esimene neist on paaritu, teised aga paarilised.
1) rangluuõhukott (
saccus clavicularis), mis paikneb rangluude vahel
2) kaelaõhukotid (
sacci cervicales), mis paiknevad söögitorust ja hingetorust dorsaalselt
3) kraniaalsed rinnaõhukotid (
sacci thoracici craniales), mis paiknevad kopsudest ventraalselt
4) kaudaalsed rinnaõhukotid (
sacci thoracici caudales), paiknevad eelmistest tagapool, ulatudes mao ja soolteni
5) kõhuõhukotid (
sacci abdominales), mis on kõige suuremad, paiknevad kehaõõne tagaosas sooltel
6.6. Bronhid Trahhea jaguneb kaheks primaarbronhiks (
bronchus primarius). Üks suubub vasakusse, teine paremasse kopsu. Mõlemad läbivad kopsu kaudolateraalselt ja suubuvad kõhuõhukotti. Seega eristatakse neil:
1) kopsuvälist osa (
pars extrapulmonalis)
2) kopsusisest osa (
pars intrapulmonalis)
Primaarbronhist algavad sekundaarbronhid (
bronchi secundarii). Need hargnevad omakorda parabronhideks (
parabronchi), mis moodustavad omavahel seostuva võrgustiku.
6.7. Kopsud Kopsud (
pulmones) on helepunased, käsnjad, väga väikesed. Vaod jaotavad nad kopsupadjanditeks (
tori pulmonales).
7. KUSE-SUGUELUNDKOND 7.1. Kuseelundid Lindudel esinevad ainult paarilised:
1) neerud
2) kusejuhad.
7.1.1. Neerud Paariline pruun neer (
ren) paikneb liitristluu neeruaugus, jäädes kopsu tagaserva vastu. Kanal on ta 7–9 sm pikkune. Neer koosneb sagaratest ja sagarikest (
lobi et lobuli renales).
7.1.2. Kusejuhad Paariline kusejuha (
ureter) algab neerust ja suubub urodeumi. Tal eristatakse asendi järgi:
1) neeruosa (
pars renalis) 2) vaagnaosa (
pars pelvica)
7.2. Isassuguelundid 7.2.1. Munandid Paariline munand (
testis) paikneb kehaõõnes neerudest eespool. Ta on oa- või munakujuline, kollakat või valkjat värvust. Üldiselt on ta linnul samasuguse ehitusega kui imetajail. Kukel on munand ligikaudu ühe sentimeetri pikkune.
7.2.2. Munandimanused Paariline munandimanus (
epididymis) on lindudel suhteliselt väike. Tal eristatakse kraniaalset ja kaudaalset otsa.
7.2.3. Seemnejuhad Paariline seemnejuha (
ductus deferens) on paksuseinaline, lihaseline. Ta kulgeb vääneldes, moodustades silmuseid (
ansae ductusdeferentis).
7.2.4. Sugutuselund Lindude sugutuselund (
apparatus copulationis) erineb põhimõtteliselt imetajate omast järgmiste tunnuste poolest:
1) erektsiooni korral täitub ta lümfiga, mitte aga verega nagu imetajatel
2) seeme kulgeb suguti välispinnal olevas vaos, mitte aga kusitis
3) suguti on üksnes paarituselund, mitte aga samaaegselt ka kusemisorgan.
Sugutuselundeid on kahte liiki:
1. esileulatumatust suguti (
phallus nonprotrudens),
2. esileulatuvast sugutist (
phallus protrudens).
Esileulatumatu suguti, mis leidub kanalistel,on suhteliselt tagasihoidlikult arenenud ning ei tungi paaritamisel emaslinnu koaaki. Ta paikneb kloaagi põhjal. Esileulatumatu suguti koosneb mediaansest ja kahest lateraalsest sugutikehast (
corpus phallicum:
medianumet laterale). Suguti välisküljel kulgeb purskevagu (
sulcusejaculatorius), mida mööda sperma purskub sugulise erutuse korral emaslinnu kloaaki.
Sugutil on vasak ja parem lümfisibul (
lymphobulbus phalli), mis kujutab endast a) häbemearterist pärinevat soonevõrku urodeumi külgseintes (
corpus vasculare phalli) ja b) päsmi (
glomera corporis vascularis phalli), mis on ühenduses lümfisoontega, nii et erektsiooni korral täitub suguti lümfiga.
Esileulatuv suguti esineb veelindudel, kellest eriti pardil on ta hästi arenenud. Suguti pikkus 6–8 sm ning ta ulatub paaritamisel emaslinnu kloaaki.
Tal eristatakse:
1) põhimikku (
basis phalli) moodustab osa kloaagi ventraalsest seinast; ta koosneb:
a) fibrokõhrkehast (
corpus fibrocartilagineum)
b) lümfisibulast (
lymphobulbus phalli) (paarilised pikergused kotikesed; vt eespool)
c) lümfitsisternist (
cisterna lymphatica basisphalli)
2) keha (
corpus phalli), millel on:
a) sugutivagu (
sulcus phalli) parema ja vasaku vaomokaga, mis sugulise erutuse korral muutub seemnerenniks
b) lümfitsistern (
cisterna lymphatica corporisphalli)
c) lõdvasugutikoole (
flexura phalli nonerecti), mis suguti errigeerudes muutub selle tipuks (
apex phallierecti)
Seemnejuha kokkutõmmete tagajärjel voolab sperma seemnerenni pidi emaslinnu kloaaki.
7.3. Emassuguelundid Emaslindudel on arenenud vaid vasakpoolsed suguelundid. Neil esinevad:
1) munasari
2) munajuha.
7.3.1. Munasari Vasak munasari (
ovarium) paikneb kopsu taga vasakust neerust kranioventraalselt. See on piklik moodustis, mis munemisperioodil tunduvalt suureneb. Ta koosneb koorest ja säsist. Munasarja ventraalsel pinnal on näha ristivaod (kanal 7–8 ). Folliikulite tõttu on munasarjal kobarjas välimus. Täiskasvanud linnul on 1100–1600 folliikulit eri arengustaadiumis. Ovulatsioon toimub tavaliselt 15–20 minutit pärast munemist. Tekkinud arm kaob paari päeva jooksul.
7.3.2. Munajuha Munajuha (
oviductus) on mahukas, elastne, väga kurruline, vääniline torujas elund. Ta ripub lühikese kinniti küljes. Selle kaudu kulgevad munajuhale arvukad veresooned. Mittemunejal kanal on munajuha pikkus 10–30 sm, munejal kanal aga 60–76 sm.
Linnu munajuha osad ning nende vastavus imetajate suguelunditele ja nende alaosadele ilmneb tabelist 1 (kriipsjooned eristavad elundeid).
Tabel 1. Emaslinnu ja -imetaja suguelundid.
| Lind | Imetaja |
1. Munasari
–––––––––––––
2. Munajuha:
a) lehter
b) suurosa
c) kitsus
d) emakas
e) tupp
–––––––––––––––
| 1. Munasari
–––––––––––––––
2. Munajuha:
a) lehter
b) ampull
c) kitsus
–––––––––––––––
3. Emakas
–––––––––––––––
4. Tupp
–––––––––––––––
5. Häbe |
Lehter (
infundibulum) on munajuha laienenud osa. Tal on narmastega varustatud suue (
ostium infundibulare), mis võtab vastu irdunud munaraku koos rebuga (
vitellus). Lehtris on näärmed (
gll. tubi infundibularis), mille nõre moodustab rebu ümber membraane (
membranae vitelli). Näiteks kanal on lehter 7–9 sm pikkune.
Suurosa (
magnum) limaskestas on mitmesugused näärmed (
gll.magni), mis toodavad valkkesta (
albumen) (st munavalget) ja lüsotsüümi. Kanal on suurosa pikkus 30–40 sm.
Kitsuses (
isthmus) on samuti erilised näärmed (
gll.
isthmi). Seal moodustub nahkkoor (
membranae testae) ning lisatakse munavalgele proteiini ja vett. Kanal on kitsus 9–10 sm pikkune.
Emakas (
uterus) ei vasta imetajate emakale. Seal tekib lindudel lubikoor (
testa). Kanal on see munajuha osa 9–10 sm pikkune.
Tupp osaleb üksnes muna väljutamisel. Tal on sulgur (
m.sphincter vaginae). Kanal on tupp 6–8 sm pikkune.
8. RINGEELUNDID 8.1. Süda Lindude süda (
cor) on neljakambriline nagu imetajatelgi, kuid primitiivsema ehitusega. Vasak kojavatsakese klapp on kolmehõlmaline, parema klapi asemel on tugev lihasplaat. Kana südame mass on 5–12 g.
Südamest saavad, nagu imetajatelgi, alguse:
1) aort
2) kopsutüvi
Südamesse suubuvad:
1) kaks (!) kraniaalset õõnesveeni
2) üks kaudaalne õõnesveen
3) kaks kopsuveeni.
8.2. Veresooned 8.2.1. Arterid Ülenevast aordist saavad alguse vasak ja parem pärgarter (
a. coronaria).
Lindudel on arenenud
parem aordikaar, millest algab õlavarre-pea tüvi (
truncus brachiocephalicus), mis jaguneb kaheks õlavarre-pea arteriks (
a. brachiocephalica). Viimasest algavad:
a) vasak ja parem ühisunearter (
a. carotis communis), mis kulgeb piki kaela
b) rangluualune arter (
a. subclavia), mis suundub tiivasse. Viimasest saab alguse rinnatüvi (
truncus pectoralis), mis varustab arteriaalse verega rinnalihaseid ja rinnakut ning jätkab kulgu õlavarrel.
Alanevast aordist saavad alguse:
1) kõhuõõnearter (
a. coeliaca), mis varustab verega magu, põrna, maksa, sooli
2) kraniaalne kinnitiarter (
a. mesenterica cranialis), mis varustab verega sooli
3) kraniaalne neeruarter (
a. renalis cranialis), mis varustab verega kuse-suguelundeid
4) välimine niudearter (
a. iliaca externa), mis varustab verega reit
5) istmikuarter (
a ischiadica), mis varustab verega neeru, munajuha ja tagajäset
6) kaudaalne kinnitiarter (
a. mesenterialis caudalis), mis varustab verega sooli ja kloaaki
7) sisemine niudearter (
a. iliaca interna), mis varustab verega suguelundeid ja kloaaki
8. saba-mediaanarter (
a.
mediana caudae) varustab verega saba.
8.2.2. Veenid Lindudel on kaks kraniaalset õõnesveeni (
v. cavacranialis) ja kaks värativeeni (
v. portae). Parem kägiveen on vasakust suurem ja teda saab vajaduse korral punkteerida. Läbi naha on nähtav samaks otstarbeks kasutatav pindmine küünraveen (
v.ulnaris superficialis). Seedeelunditest pärinev veri võib voolata südamesse maksa läbimata.
8.3. Vereloome- ja immuunelundid 8.3.1. Lümfisooned ja -sõlmed Lindudel on vähem lümfisooni kui imetajail. Neil leidub paariline rindkere-kõhu tüvi (
truncus thoracoabdominalis), kuhu suubuvad kehast lümfisooned.
Lindudel on lümfisõlmede asemel üle keha hajali asuvad lümfoidkoekogumid.
Iseärasused. Hanel ja pardil on siiski kaks paari lümfisõlmi:
1) kaela-rinnakorvi lümfisõlm (
ln.
cervicothoracicus), kaela kaudaalosas
2) nimmelümfisõlm (
ln. lumbaris), paikneb vaagnaosas selgroost ventraalselt.
8.3.2. Kloaagipaun Kloaagipauna (
bursa cloacalis) funktsiooniks on B-lümfotsüütide valmistamine, seega on ta immuunelund. Kloaagipaun paikneb proktodeumi sopisena selgroo all. Ta on kerajas või pirnikujuline umbkott, mille sein on näärmeline. Paunaseinas leidub 12–15 kurdu, kusjuures igas kurrus on kaks rida folliikuleid, millel eristatakse koort ja säsi. Kõige suurem on paun 4-kuulistel kanatibudel (kirsisuurune), 1-aastaselt on ta aga herneterasuurune või väiksemgi.
8.3.3. Harknääre Harknäärmes (
thymus) tekivad T-lümfotsüüdid. Ta paikneb kaelal, trahheal. Tüümus koosneb koorest ja säsist. Ta taandareneb linnu täisealiseks saades.
8.3.4. Põrn Põrn (
splen) on punakaspruun elund, mis paikneb kehaõõnes paremal pool ees- ja pärismao piiril. Ümara või kolmnurkse kujuga. Mass kanal 2–5 g.
9. ENDOKRIINNÄÄRMED Endokriinnäärmed (
gll.
endocrinae) on üldiselt samasuguse ehitusega kui imetajail. Kilpnääre ja kõrvalkilpnäärmed paiknevad mitte kõri taga, vaid kehaõõnes laulukõri juures. Lindudel esineb kõrvalkilpnäärmetest kaudaalselt sellega sarnanev suhteliselt väike ultimobranhiaalnääre (
gl.
ultimobranchialis).
10. NÄRVISÜSTEEM Lindudel on samad pea- ja seljaajukestad mis imetajail.
10.1. Seljaaju Lindude seljaaju on imetajatega võrreldes tugevamini arenenud. Neil ei esine hobusaba. Seljaajul eristatakse:
1) kaelaosa (
pars cervicalis)
2) rinnaosa (
pars thoracica)
3) liitristluuosa (
pars synsacralis)
4) sabaosa (
pars caudalis).
Lindude iseärasuseks kuni 5 mm pikkune, glükogeenirikas zhelatiinkeha (
corpus gelatinosum) liitristluuosa dorsaalpinnal.
10.2. Peaaju Erinevalt imetajaist:
1) lindude peaaju on suhteliselt väike
2) fülogeneetiliselt vanemad osad, nimelt kesk- ja väikeaju, on paremini arenenud
3) silmade arengust johtuvad suhteliselt suured keskajukünkad (
colliculimesencephali) paiknevad poolkeradest kaudoventraalselt
4) suurpoolkerad on tagasihoidlikult arenenud; haistmissibulad on pisikesed
5) suurajukoorel pole vagusid.
10.3. Närvid Suuremat tähtsust evivad järgmised närvid:
1) kaelanärvid (
nn.
cervicales), läbivad nahka tungides kaelalihased täisnurkselt
2) uitnärv (
n. vagus) kulgeb kaelal üheskoos kägiveeniga; ta on märgatav veel eesmao dorsaalsel pinnal
3) õlavarrepõimiku närvid sisenevad tiiba abaluust ventraalselt ja õlavarreluust kaudaalselt
4) roidevahenärvid (
nn. intercostales) on nähtavad kopsude eemaldamise järel
5) soolenärv (
n. intestinalis) kulgeb koos kraniaalsete mesenteriaalsete veresoontega
6) nimme- ja liitristluupõimiku närve võib näha pärast neerude eemaldamist
7) istmikunärv (
n. ischiaticus) paikneb reie mediaalpinnal.
11. Meeleelundid 11.1. Maitsmiselundid Maitsmiselund (
organum gustatorium) on lindudel vähe arenenud, sest toitu ei mäluta. Maitsmispapille leidub suuõõne seinas ja keeles. Linnu vananedes keel sarvestub ja ei toimi enam maitsmiselundina.
11.2. Haistmiselundid Ninaõõne haistmispiirkonnas paiknev haistmiselund (
organum olfactorium) on lindudel suhteliselt vähe arenenud.
11.3. Kompimiselundid Kompimine on nägemise kõrval tähtsaim meel toiduvalikul. Vastavad rakud paiknevad nokaservadel ja tipul ning suuõõnes. Valutunne on linnul suhteliselt vähene.
11.4. Silmad Paariline silm (
oculus) on suhteliselt suur. Silmamunal on sarvkest tugevast ettepoole võlvunud. Seetõttu on silmamuna eeskamber suhteliselt suur. Valkjaskest ehk skleera on pigmenteerunud ja moodustab selle ümber luutükikestest luuringi (
anulus ossicularis sclerae). See aitab toetada silma, kuna silmakoobas pole luuring. Kodulindudel läiketapeet puudub. Vikerkest on indiviiditi mitmesugust värvust (hall, punane jne). Silmaava on enamasti ümar. Võrkkesta omapärane moodustis on silmahari (
pectenoculi), mis ulatub klaaskehha. See on tumedat värvust kiiljas vaskulaarmoodustis, mil on toite-, soojendamis- jm funktsioonid. Lindudel on alumine silmalaug ülemisest liikuvam.
11.5. Kõrvad Lindudel on tasakaal ja kuulmine on hästi arenenud, seetõttu on ka kõrv (
auris) hästi arenenud.
Väliskõrv. Lindudel puudub kõrvalest. Väliskõrv koosneb üksnes välimisest kuulmekäigust, mis on kaetud sulgedega nahaäärisega ning punase või valge ümara naharipatsiga.
Keskkõrv. Trummiõõnes seondub trummikilega vaid üks kuulmeluuke, mida nimetatakse sambakeseks (
columella). See vastab arengulooliselt imetajate jalusele.
Sisekõrva ehitus sarnaneb imetajate omaga, üksnes tigu pole spiraalne, vaid kergelt kõverdunud.
KASUTATUD KIRJANDUS
Baumel, J. J. (ed.) Handbook of Avian Anatomy: Nomina Anatomica Avium. 2nd edition. Cambridge: Club, 1993. 779 p.
Dyce, K. M., Sack, W. O., Wensing, C. J. G. Textbook of Veterinary Anatomy. 2nd edition. Philadelphia, London et al.: W. B. Saunders Company, 1996. 856 p.
Ernits, E. Selgroogsete välisanatoomia. Tartu, 1999. 94 lk.
Schwarze, E. Kompendium der Geflügelkunde. Jena: G. Fischer, 1985. 300 S.
Pealeht 
Galerii 
Raamatukogu 
Papagoimaja facebooki 
Papagoimaja twitteris 
Pealkiri: Lindude anatoomia 
Laup 10 Juul 2010, 23:48
Kõrv ei olnud tegelikult viga saanud. Lind oli nimelt kodus pisut kakelnud ja silm punetas - see paraneb ja sai õiget ravi.