Poolteist aastat tagasi, vahetult peale uude kohta kolimist, oli papagoi juba toaga harjunud ja lubatud vabalt lendama. Mingi hetk ta ronis diivanile ja hammustas vooluvõrgus olevat juhet. Eelmises kodus ei olnud tal nii lihtsat ligipääsu juhtmetele ja nüüd oli uudishimu, sest kerge ligipääs võimaldas ära proovida.
Elekter kadus, lind ukerdas pimeduses mööda diivanit ja oli vait. Mõelge--- pime...vaikus...lind astub sammu --- tähendab elus, aga millises seisundis, ei tea?
Vannitoas ja köögis oli elekter olemas. Saime linnu käele, ta ise astus ja viisime vannituppa. Nokk oli nii seest kui väljast tahmane.
Mul pole vist elusees veel nõnda käed värisenud, kartsin hirmsasti et nüüd on ta ¹okis ja keel on kõrbenud. Lõikasin aaloe tüki ja proovisin nokale pihta saada, õigemini keelele. Lind oli tõesti ehmunud ja näitas oma keelt napilt, kuna seegi oli tahmane, ja et ta ei olnud koostööaldis, ei saanud me tükk aega aru, mis olukorras keel ja kurgulagi siis on. Loomulikult oli õhtu ja vist nädalavahetus, nii et arsti leidmine oleks olnud omaette küsimus.
Peale poole tunnist ootamist lind väheke elavnes ja jõudsime järeldusele et tegelikult muud viga pole, kui tahmunud nokk. See läks puhtaks järgmiseks päevaks. Keel oli terve.
Tegelikult oli see suur vedamine ja väga äärepealt oleks saanud saatuslikuks.
Nüüd on juhtmed kaetud ehituspoest ostetud tugeva voolikuga.