Tähtis on oma sõbrakest tunda, sest papagoid on väga erinevad isiksused. Ei tohiks unustada, et mida arglikum lind, seda suurem oht on stressiks. Muidugi loevad siin ka geenid ja liik.
Transpordist tekkinud stress on see, kui suleline pärast reisi ei söö ega joo, turritab, kössitab, magab palju, kõht on lahti, oksendab. See võib kesta mitu päeva.
Stressi on võimalik vähendada või isegi vältida kui transportida lindu õigesti. Neid viise on palju kuidas papagoid ühest kohast teise viia ja igaüks peab valima oma linnule just õige.
Siin on minu õnnestunud reisimise meetod argliku linnu puhul:
*Linnu suurusele sobiv, paljude aukudega pappkarp. Ei tohi olla liiga suur ega liiga väike (peab saama ümber pöörata, saba ei tohi kõveraks minna, tiibu sirutada ei saa.)
* Karbi põhjas mingi materjal, et jalad ei libiseks (küünised ei tohi materjali kinni jääda, aluspanu ei tohi veereda ega tolmata). Ja mõni terake söömiseks.
*Külma ilmaga (talvel) tekk karbile ümber, nii et papagoi õhku saaks. Kuuma ilmaga hoian karpi viludas. Kõige parem ilm reisimiseks on pilves ja soe, ilma tugeva tuuleta.
* Karpi peab hoidma nii, et see rappuks võimalikult vähe. Teravad helid on papagoile hirmutavad. Ninnu-nännutamine ei sobi. Lind pole koer.
*Uues kohas peab papagoi võimalikult ruttu karbist välja laskma ja võimaldama talle vaikust ning rahu. Ei lähe sorkima. Ettenägelikult võiks puuris juba valmis olla vesi ja toit.
Võrepuuri ei kasuta reisimisel, sest see võib tekitada vigastusi. Näiteks võib linnu tiib jääda võre vahele ja murduda.
Mõned pildid võre vahele jäänud ja vigastatud tiibadega lindudest (Tegu öösel puuris lendama hakanud lindudega, kuid seda võib juhtuda ka linnul keda transporditakse võrepuuris).
Kuidas olete teie oma linnuga reisinud ja kuidas ta ennast pärast tundis?