Tibude käsitsi toitmine.

Kas käsitsi toidetud tibud on nakkustele ja muudele tõvedele rohkem vastuvõtlikumad, kui linnuvanemate poolt üles kasvatatud tibud?

Alustame sellest, et papagoidele spetsialiseeritud veebilehed annavad täpsed juhised, kuidas toita, millised temperatuurid, kui vana tibu võib vanematelt ära võtta (üldiselt alates 15 päevase, mitte noorema), et alustada käsitsisöötmist. Nooremate tibude immuunsüsteem on praktiliselt olematu.
Kõik ohud ja tähelepanekud. Söögiriistadega võib linnupoeg saada bakteriaalseid infektsioone, kui ollakse hooletud. Toidu maht igal söötmisel ja linnu vanusel.
Nimekiri on väga pikk.
http://www.cockatielcottage.net/feeding.html
http://www.birdchannel.com/bird-species/baby-birds/hand-feeding-baby-birds.aspx

Sellest, millised probleemid võivad ilmneda täiskasvanud lindudel, kasvatajad on kidakeelsed. Kui pika-ajaline on olnud tava lemmiklinnud kasvataja poolt üles kasvatada, siis müüa ja hinnata tulemusi/erinevusi?
Eraldi huvipakkuv teema võiks olla, mis põhjustel tibud käsitsi toidetakse? Olude sunnil, näiteks vanemad hülgavad, aga tibud on koorunud elujõulisena (vms) või turunduse seisukohalt müüja/ostja vaheline manipuleerimine lemmiklinnu saamiseks.

http://eclectusparrots.net/bonding.html
Sellel lehel on teemat käsitletud. Viimane lause kõlab umbes nii: Ära oota imesid uuelt linnult ainult seetõttu, et kasvataja on ta käsitsi toidetult üles kasvatanud. See ei tee linnuga toimetulemist ei kergemaks ega lihtsamaks. Ei tohi olla eesmärgiks et sotsialiseerunud lind saadakse ainult sel teel et kasvataja on käsitisi toitnud.

Olen isiklikult vähemalt kolme nümfitibu käsitsi toitnud. Põhjused on erinevad.
Esimesel juhul tibu ei suutnud seedida toitu, mida vanemad talle andsid. Toitmises juhendasid ja aitasid mind mitmed kogemustega inimesed. Toidu valmistasin ise tatrast, munakollasest ja porgandimahlast. Tibu tervis paranes, kuid ta oli juba vanemate juures olles alaarenenud. Kui õigesti mäletan, elas tibu kahe või kolme kuuseks. See oli palju aega ja hoolt ning pühendumist nõudev tegevus. Lisaks oli vaja valmistada koduste vahenditega inkubaator. Väga valusad mälestused jäid tibust maha, kui ta suri.
Teisel juhul vajas tibu veidi lisatoitu, et kosuda. Kolmas tibu oli haige, kuid nö. lutipudelist toitmine ja soojus aitasid tal terveks saada.

Mul pole kuigi palju teadmisi suurtest linnukasvandustest. Inimesi on igasuguseid. Mõni püüab linnu elu päästmiseks teda toita, teisel on silme ees vaid rahanumber. Mõlemal juhul on vaja teadmisi ja aega.

Mõtlen, et kui käsitsi toidetud tibud on kallimad, siis kas ka tugeva tervisega? Saan aru, et vaeva on nähtud kuid mis kasu on linnust kelle tervis on nõrgem kui normaalselt kasvanud tibudel?
Samas vbl. tibu, keda on käsitsi toidetud päris pisikesest peale, on sama tugeva tervisega kui linnumamma kasvatatud tibud. Sel juhul on kõrgem hind, käsitsi toidetud tibude puhul õigustatud igati.

tibu kirjutas:

Mõni püüab linnu elu päästmiseks teda toita, teisel on silme ees vaid rahanumber.
Saan aru, et vaeva on nähtud kuid mis kasu on linnust kelle tervis on nõrgem kui normaalselt kasvanud tibudel?
Samas vbl. tibu, keda on käsitsi toidetud päris pisikesest peale, on sama tugeva tervisega kui linnumamma kasvatatud tibud. Sel juhul on kõrgem hind, käsitsi toidetud tibude puhul õigustatud igati.

Võib olla täiesti, et sama tugeva tervisega. Kui ei ole tehtud vigu toitmisel, võõrutamisel.
Ei saa jätta mängust välja need teised, kel silme ees vaid rahanumbrid. Ka nende inimeste linnud moodustavad tulevikus n-ö. geenifondi.
Kui elu päästmise nimel tehakse seda vaeva ja ajakulu, siis vastaks, et suremusprotsent on mõlemal juhul sees.
Muidu terve tibu, kelle kasvataja otsustab käsitsi toidetult üles kasvatada, võib ellu jääda, olles sama tugev. Või veidi nõrgem? Välismaal saab teha linnule terviseuuringuid, seepärast ütlesingi, et pole eriti leidnud infot täpsemalt, on siis nii hea ja tulemuslik.

Kuna mind nimetati üheks tegelaseks siit foorumist, siis tunnen ennast puudutatuna ja soovin teada inimeste arvamusi. Tooge välja (+) ja (-)nendel teemadel :

" üks liik haub teise liigi mune "
" tibude kunstlik/käsitsi toimine "
" inkubaatorite kasutamine välismaal - ja hilisem kunstlik tibude toitmine "

Topeltteemad ühendatud.05.07.12;Pille.

Milliseid inkubaatoreid silmas peetakse?
Väidetavalt on papagoide munade jaoks teised inkubaatorid kui kanamunade jaoks. Tõsi, ma pole seda teemat väga uurinud.
Kodulindude mune inkubeerivad väga paljud Eestis. Samuti ostetakse välismaa uhketest sertifitseeritud farmidest tõupuhaste kodulindude (kanade) viljastatud mune. Papagoi munad on keerulisemad, transportimine ja säilitus.
Tibude kunstlik toitmine. Ei poolda papagoitibu kunstlikku toitmist koorumisest alates, isiklik arvamus. Hiljem küll kui vajalikuks osutub!
Mind alati hämmastab seejuures tõik et ka need inimese poolt toidetud eksootikud kuuluvad I, II kaitsekategooriasse, kui nüüd rääkida haruldustest ja kriitiliselt ohustatud papagoidest/kakaduudest. Siiamaani ei ole neil tehtud minu teada vahet, et kodupapagoid ja looduslikud (kriitiliselt) ohustatud papagoid. Meil Eestis pole see probleemiks, kellelgi pole haruldusi, tõin lihtsalt näite üldisest plaanist.
Öelda soovisin ma seda, et pole garantiid et käsitsi toidetud linnud on terved (imuunsüsteem) ja suutelised ise tulevikus, kasvõi mitmenda põlve järglased kes kõik kunstlikult üles kasvatatud, oma tibusid õigesti toitma, kasvatama. Sooviksin selle kohta rohkem informatsiooni, kindlasti on siin paljugi, mida ma ei tea. Isiklikut mina kavatsen (juhul kui peaks valima) mitte soetada endale papagoi(si)d, kes on kunstlikult/käsitsi toidetud, see oleks minu valik. Olen ka lugenud et käsitsi toidetud papagoi on lihtsalt käsitsi toidetud ja see ei pruugi garanteerida et lind on väga käesõbralik.
Mõned papagoid on väga tundlikud kui neilt munad ära võetakse - see kes kavatseb äritseda oma papagoi viljastatud munadega. Lähevad stressi, lõhuvad edaspidi mune, tekib pidev munemine, see viib linnu tervise. Isegi plastikmune meil ei müüda, rääkimata tibude toidust.
Munade äril on omad varjuküljed ja palju pahandust toovad needki, välismaal.
http://suite101.com/article/fertilized_parrot_eggs_for_sale_with_incubators-a69300

Veel tuleks selgeks teha, kellele kuuluvad ostetud munad, kuidas märgistab uus omanik tulevase tibu? Kas oma pere (kasuvanemate) tunnusmärkidega rõngaga või bioloogiliste linnuvanemate omaniku rõngaga?

Venemaal kasutatakse : kana , pardi , hane , faasani , tuvide , papagoide - ja jaanalindude tibudele mõeldud inkubaatoreid.Ilmselt siin on mõeldud suurte papagoi munadele.Väikeste papagoide munadele sobivad vuti munadele mõeldud inkubaatorid,kuigi ka kana ,hane - ja pardimune selles inkubeeritakse.
Pole garantiid ka linnuvanemate toidetud tibude tervises,paljud linnud kes pesitsevad ei söögi peale teri midagi.
Rõngastamise suhtes, ega polegi neid inimesi palju ,kes rõngastavad ,osad lausa vastu ,et sellist asja tehtakse.

Natukene siis minu plaanist mida heideti mulle ette:
eesmärk , saada endale rosella mitte aga hakata äritsemisega tegelema .Rosellad mulle väga meeldivad, aga kuna tema iseloom on nagu on, siit tuligi suur soov lasta oma nümfipaaril haududa , tibu 9 - 10 päeva vanuselt ära võtta ja hakata ise toitma.Tibud vajavad nagu teate esimestel elupäevadel vanemate toitu,mis on tema soolestiku jaoks väga tähtis.Edaspidine toitmine toimuks ekstra papagoidele tehtud toituga mida on võimalik tellida.Kui aga peaks juhtuma nii,et nümfid mingitel põhjustel ei hakka teda toitma,siis selles toidus on kõik vajalik olemas tibu esimesest elupäevast. Tuleb tunnistada,et oli ununenud üks fakt - räägitakse , et omakasvatatud tibu nagu ka inimlaps tahab lõpuks vanemate pesast lahkuda oma elu peale.Seega võib ta mind samuti tulevikus eirama hakata. Olen kasvatanud üles ühe pesakonna nümfitibusid,kellest kasvasid väga taltsad linnud(noorim oli 3 päevane),hetkel vanust pesakonnal 1a ja 3 kuud ,siiani on nad olnud terved. Selge see,et rosellat nümfiga võrrelda ei anna,aga enne ei saagi teada kui pole proovinud.Kui aga peaks juhtuma,et linnust ei saagi minu parimat sõpra ei tähenda see seda ,et kohe temast loobun.Kuna nümfipesakonna kasvatamine õnnestus,siit sain julgust proovida ka teise liigi kasvatamist.Ilmselt eesti rahvas on uute asjade jaoks tõre ja minu väike unistus jääbki täitmata.

Kui selline variant tundub vastuvõtmatu,siis mida tehtakse juhul kui selline variant osutub vajalikuks? Kas sel juhul jäetakse tibu sinnapaika ja lastakse südamerahus jätta eluga hüvasti? Või siiski tibu elu tormatakse päästma ? Kui muidu on see vastuvõtmatu,siis aiman et lastakse ilmselt minna ?

Olen lugenud inimeste teemasid ,kus vanemad jätavad kurna viimasel hetkel maha , õnneks inimestel on olnud inkubaatorid ( vutimune inkubeeriti) ja varsti ka koorusid rosellad.Lugesin ka lugu munast ,kus oli mõra sees ,sealtki koorus tibu inkubaatoris,tegu oli suure papagoiga.

Minagi teeksin papagoitibude osas pingutusi, neid ise toites, kui nad on vanemate poolt toidetud vähemalt 5 päeva ja siis hüljatakse mingil põhjusel. Varem hüljatud tibu, ma ei hakkaks...
Rosellad on niisugused nagu nende iseloom on, minu 3-st tibust, nagu teada, üks on taltsas ja lubab traksidki selga, ometi said minu käest toitu kõik ühtviisi, siis kui juba oskasid enam-vähem iseseisvalt süüa.

Küll aga ei mõista ma olukorda, kus normaalselt kulgenud haudumise järel koorunud tibud, keda linnupoja bioloogilised vanemad toidavad korralikult (ning pole märke, et vanemad hülgaksid) võtab inimene ära kaugelt enne tibude iseseisvumist ja toimetab ise edasi. Põhjendused selle teguviisi õigustamiseks leitakse, pole kahtlustki, on välismaal vägagi populaarne.

taanka kirjutas:

Rosellad mulle väga meeldivad, aga kuna tema iseloom on nagu on, siit tuligi suur soov lasta oma nümfipaaril haududa, tibu 9 - 10 päeva vanuselt ära võtta ja hakata ise toitma.Tibud vajavad nagu teate esimestel elupäevadel vanemate toitu,mis on tema soolestiku jaoks väga tähtis.

Kas nümfkakaduud on valmis toitma võõrast tibu? Küll ema all munast koorunud aga kas tõesti?

Selle kohta öeldakse nii: "üks loll ees teised järgi" Inimesed arvestavad enamjaolt oma huvidega ja ei saa aru mis sellise käitumisega võidakse lindudele põhjustada. Mõni taob veel rusikaga rinda ka, et kui hea linnupidaja ta on. Sarnaseid paralleele võib tuua ükskõik milliste koduloomade pidamisega. Väikesele koerale antakse kana konti ja pärast imestatakse, et koera kaka on verine. Või tüüpiline viga mis tehakse akvaristika alal, kui võetakse liiga väike akvaarium ja liiga palju kalu. Ei raatsita osta suuremat akvaariumit aga ei lepita väheste kaladega. Võib 100% kindel olla, et see lõppeb osadele kaladele surmavalt, kuna enamus kalad on territoriaalsed. Ok see kõik ei puutu otseselt teemasse aga igaüks võiks aru saada sellest, et munade pesast ära võtmine või 10 päeva vanuse tibu pesast ära võtmine võib põhjustada vanematele seda, et nad lõhuvad ülejäänud munad ära või jäetakse ülejäänud tibud maha. Kas selle peale olete mõelnud? Kui on juba 10% võimalus, et selline käitumine võib seda põhjustada või see et see tibu ei ela hilisemat aega üle, on selgelt hukkamõistmist väärt! Pealegi iga siin foorumi kasutaja peaks teadma, et rosella käelinnuks õpetamise eelduseks on ennekõige linnu iseloom.
(tekst muudetud umbisikuliseks pöördumiseks, ühel juhul.)

Te võiksite veidi end tagasi tõmmata,kui kõik tundub nii halb ,sel juhul ärge siis tulevikus kui osutub vajalikuks ka päästke tibusid. Muide ,kui lind jätab ise munad vabatahtlikult maha,või loobib pesast välja või pistab nahka - neid linde braagitakse välja ja aretuses enam ei kasutata ! Linnud pole üldse korteri ja - puurilinnud,miks Te neid siis pistate sinna ja üldse toote koju?Miks lasete neil paljuneda? Poputage ja hoidke endale ja ärge paljundage,aga te ju siiski teete seda . Lind tahab elada vabaduses mitte nelja seina vahel.Samuti poest ostes toetate neid poode ,et veel ja veel linde juurde tuuakse väikestesse puuridesse kopitama,mõni elab kõva mõne aasta seal ja mõni leiab seal lõpu.Milleks siis ??? See on linnu väärkohtlemine ,kas pole,aga ometi ostate ja toetate ,laus tellite ju ? Või toimite selle järgi " üks loll ees ja teised järgi " ?

Nümfid toidavad ka võõraid tibusid.
Küsija suu pihta ei lööda,see et küsisin ja uurisin,ei tähenda,et see ka täitub.Võtke vabalt,ma pole kedagi piinanud ega tapnud .

Võin öelda, et minu suhtumine teemasse jääb rahumeelseks, tõin omalt poolt küsimused mis mind huvitasid ja millega ma pole kokku puutunud. Ning oma mõtted k.a.
Vajalik ja huvitav on suhelda, igaüks piltlikult öeldes "oma mätta otsast" annab alati midagi teemale juurde ja uusi vaatenurki, mida vaagida.

(kustutasin üleliigse, mis teemat ei puuduta.03.07.12)

igal asjal on omad piirid. Mina olen tibud nüütseks 2 kuuseks kasvatanud ja teises kurnas hetkel 4 muna.Seega ei kujuta ma küll ette, kuidas mõndadel ei ole südant ja võtaksid 10 päevase tibu pesast ära ja müüksid raha saamise eesmärgil kellelegi ära

Iku, reeglina omanikud, kes oma linnuvanemate tibu võtavad enda hoole alla, pean silmas a'la 10 päevase tibu et teda ise toita, mitte ei müü seda tibu maha vaid kasvatavad ikka ise võõrutusealiseks. Isesisvunud tibud müüakse maha, need on ka kallimad (jackod, aarad) sest professionaalsed kasvatajad on linnutibuga vaeva näinud ja aega kulutanud - inimesed soovivad väga saada käesõbralikku lindu - see soov siis ka rahuldatakse. Seda ilma et oleks muud põhjust, elu päästmise nimel. Tagajärgede pärast kas ei muretseta või veendutakse et nii ongi kõik hästi ja peabki olema. Tavaliselt ei juhtu ju midagi, linnud on pikaealised ja hoitakse üksiku lemmikuna, vahet sel siis, kuidas ta täpselt üles kasvatati. Hiiliv oht aga peitubki selles et vanalinnud enam ei pruugi mitme põlvkonna tehissöögi peal kasvatatult, ise enam hakkama saada, on hellikud ja stressialtid. Seda tendentsi (tulevikuväljavaade?) on raskemast raskem tagasi pöörata. Põhiliselt ikkagi suurte ja väärtust omavate papagoidega tehakse neid tehinguid või jätab omanik poja endale.
Taoline asi on kurioosne ja erandlik kus nii noort tibu müüakse.
Mõni jätab omakasvatatud linnupoja endale ja see on tõesti omaniku enda teha, oma lindude ja nende järglaste eest hoolitsemine ja tegevus. Keda paaritada ja kuidas organiseerida, et mitte tekitada suguluspaaritust. Tellisin oma tibudele ju samuti uued kaaslased, tõsi mis tõsi läbi loomapoe, sest selles osas ma ei usalda kedagi lubadustega et küll tulevikus leiame kaaslase, seni aga las olla üksik või koos võõrliigiga sõbraks. Kõnesolev linnuliik ei sobi loomu poolest üksikuks isendiks. Linnud on kõik jätkuvalt minu juures, kiiret müümisega mul pole.

PS! Üks artikkel ka, lugemiseks:
http://theparrotuniversity.com/arthandfeeding5.php
Kõik osad:
http://theparrotuniversity.com/arthandfeeding.php

Ma ei tea ühtegi liigi tibupoegi,kes pesast väljudes ei kardaks inimest,vähemalt ma pole kuulnud ( parandage mind kui eksin).On vahe liigi iseloomudes,kes harjub kiiremini , kellel võtab rohkem aega ja kes ei võtagi vedu. Nümfidega samuti on vaja teha palju tööd ,selleks ,et tibu muutuks enam vähem taltsaks koju minekuks,ometi nümfid kohanevad kiiresti ( mitte kõik). Kuigi uude koju tulles kindlasti omanik on veidi jahmunud,sest tibu käitub vägagi agressiivselt, ainus mida ta ehk ei tee on kõva hammustamine.Pesitsusajal pole üldse vahet,kas sa käid tibupoegi pesakastis vaatamas ja katsumas,sealt väljudes kardavad inimest ikkagi ja kui muutuvad lennuvõimeliseks panevad kindlasti käest plehku. Ehk on erand kui pesakastis on ainult üks-kaks tibu ja inimene ikka mitmeid kordi päevas ühe tunni kaupa tegeleb.Palju sõltub ka vanematest,kui vanemad on taltsad ,siis on ka tibud palju rahulikumad,sest vanemad on eeskujuks , kuid harjutamist on ikka vaja.Paljud uued omanikud koju minnes sama päeva õhtul helistavad või kirjutavad,on murest murtud ,et lind ei söö ega joo,ainult istub kössis olekus mitmeid tunde.Samuti peab uus omanik nägema vaeva,et tibu võtaks ta omaks ,üks viga ja usaldus läinud.

Omakasvatatud tibud - käsitsi toites nendega on mega palju tööd (nagu imik kodus) ,aga tulemus absoluutselt teistsugune.Tibud ei karda sind,nad järgnevad alati sinna kuhu sina suundud,isegi kui põgened kiirustatakse järgi (vahet ei ole ,kas olen mina - nende toitja või keegi teine inimene). Isegi uude koju minnes nende käitumine ei muutunud .Pikk sõit 2 - 3 h pimedas karbis, ei võõrad näod ega elamine kuidagi mõjutanud nende käitumist.Tibud suhtlesid uute omanikega nagu oleks nad koguaeg olnud koos.Pannes neid puuri tibud suundusid kohe sööma ,jooma ,ei mingit kohanemisaega ega stressi.Pesakonnas keda kasvatasin on kaks emast nümfi,kes on juba ka munenud.Kahjuks ei tea ,kuidas kulgeks nende pesitsus ja tibude kasvatamine,sest neil ei ole kaaslast ja piisavalt vanust,kuid paljunemissoov on suur(õigemini nad pole üksikud,kuid paarilist ei ole - üks elab teise emasega ja teisel on kõrval paar).Tean ka ,et sama pesakonna isane ei taha kuidagi moodustada emasega paari ,kuigi arvan,et omanikud lihtsalt eksivad oma järeldustega. Igatahes kunagi loodan teada saada,kui head vanemad neist saavad ja kas üldsegi neil lubatakse paljuneda.

See jutt siis minu kogemustest,võrdlus mida oma silmaga näinud .

Kui tibud olid pesast ära võetud - vanemate poolt olid nad homne päev ka unustatud , ei hõigatud ega otsitud neid taga(kui täiskasvanud nümf kaotab paarilise,siis kisa on jube kauaks ajaks).Pannes tibud tagasi ei teinud vanemad neist väljagi. Aasta hiljem,ehk siis tänasel päeval on neil taas pesakond , kasvatavad ja peale kakkumise muid probleeme pole .

Seni minu pesitsevatest papagoidest pole ükski paar veel kordagi jätnud maha , söönud, lõhkunud ega pesast välja loopinud mune.Pole tapnud tibupoegi , kuid on kakkunud oma tibud väga inetuks (kahjuks teevad seda üsna paljud nümfid).

Ei äritse käsitsi toidetud tibudega ,olen õnnelik,et sain kogeda sellist kogemust ja kui vaja siis ka kordan seda.Tahan ise omada samuti sellist papagoi keda käsitsi kasvatatud,kuid suuremat liigi esindajat kui seda on nümf.Tean, kui mu kaeluspapagoid kunagi otsustavad saada järglasi,jääb kindlalt üks tegelane mulle ja eks siis näis kuidas lasen tal kasvada.Kõiki pesakondi käsitsi toitma ei tormaks,sest see on mega suur töö ja vastutus - teistelgi ei soovita .Eks ma ela ja arene edasi,ajaga muutuvad mõtted , plaanid ja arusaamised .

Kui leiate palju kirjavigu,vabandused ette,sest olen vene rahvusest .

http://www.papukaija.fi/papukaija-artikkelit/yleiset-artikkelit/46-papukaijan-kaesinruokinta-ja-poikasen-kesyttaeminen
Siin on artikkel aastast 2010.
Nagu artiklis öeldud: lemmiklinnu heaolu on tundlik teema, artikli eesmärk ei ole kritiseerida, vaid teavitada käsitsi toidetud lindude võimalikest probleemidest, et tulevikus oleks võimalik rohkem teada saada ja areneda.
Jutt on siin lemmiklinnu kasvatamisest, keda kasvataja tahab ise toita - selle võimalikest mõjudest edaspidises linnu käitumises!
Usun, et igaüks leiab aja lugemiseks, ja soome keelt mitte tundes, suudab googe vm tõlkeprogrammiga tekstist aru saada.

Arvan, et sain vastuse oma küsimusele, miks mu nümf on selline imelik nagu ta on. Hindan selle artikli valguses oma senised arvamused ümber, sest käsitsi toitmisel on negatiivseid mõjusi rohkem kui positiivseid.

Ainult üks asi jäi seal keelebarjääri taha. Kui kauaks võib siis tibusi vanematest eraldada ja kas üldse tohib? Ma ei pea silmas toitmist. Mõtlen pisikeste udusulis tibudega tegelemist iga päev, mõned sekundid. Kas seda samuti ei soovitata? Sain aru, et lind peaks õppima usaldama inimest oma kogemustele tuginedes. Kas selline asi nagu tegelemine tibudega kes ei saa ennast veel kaitsta on õige? Linnu kogemused ju tulevadki, kui inimene temaga tegeleb. Vabandust, et teemast välja lähen.

Muidugi on veel palju tekste siit-sealt võimalik leida, kus tuletatakse meelde, et kasvataja poolt käsitsi toidetud tibude võõrutamine iseseisvalt sööma on omaette suur teema ja mõistetavalt oskusi ja kannatlikkust nõudev, nagu käsitsi toitmine isegi. Pole nii, et ühel hetkel aitab küll söötmisest, või kiputakse kiirustama, et asjaga ühele poole saada.
http://www.loveyourparrot.com/handfeeding.html
http://www.petstoreabuse.com/unweaned.html
http://www.bornfreeusa.org/mbw/a3b_sale.php
http://www.thewholedog.org/artolderparrot.html
See on suurte papagoidega mõnikord keeruline protsess, nad ju võõrutamiseks vajavad kindlat pikemat perioodi ja rütmi, mis tähendab, et kasvataja on pikemalt linnuga seotud, mis omakorda toob kõrvalmõjusid, nagu neid esineb.

tibu kirjutas:

Arvan, et sain vastuse oma küsimusele, miks mu nümf on selline imelik nagu ta on. Hindan selle artikli valguses oma senised arvamused ümber, sest käsitsi toitmisel on negatiivseid mõjusi rohkem kui positiivseid.

Ainult üks asi jäi seal keelebarjääri taha. Kui kauaks võib siis tibusi vanematest eraldada ja kas üldse tohib? Ma ei pea silmas toitmist. Mõtlen pisikeste udusulis tibudega tegelemist iga päev, mõned sekundid. Kas seda samuti ei soovitata? Sain aru, et lind peaks õppima usaldama inimest oma kogemustele tuginedes. Kas selline asi nagu tegelemine tibudega kes ei saa ennast veel kaitsta on õige? Linnu kogemused ju tulevadki, kui inimene temaga tegeleb. Vabandust, et teemast välja lähen.

Jätkub järgmises alateemas: https://papagoimaja.forum.co.ee/t156-poegade-katte-votmine

Rääkige ehk millega ja kuidas te tibusid toidate? Kui tihti ja mida te neile süüa annate? Mul juhtus ka nüüd nii, et vöötamadiinidel koorud 4 poega, kellest 3 surid ja ühe otsustasin siis lõpuks päästa (vanemad ei toitnud). Annan talle hambaorgiga ettevaatlikult keedetud muna, imepisikesi tükikesi. Ma ei tea, mida muud anda, kuid olen kuulnud, et kaerahelbepuder peaks ka sobima (ilma soolata jm). Plaanin homme kaerahelbe putru teha ja see blenderis koos keedetud munaga ära segada ja võimalikult vedelaks saada (kui tibu muidugi peab hommikuni vastu). Olen muidugi väga mures, mis saab siis, kui ta tõesti nüüd homseni vastu peab, sest mul on võimalik teda sööta vaid nädalavahetusel, sest esmaspäeval on kool ja kedagi pole kodus ka. Elukaaslane tuleb lõunaks koju, aga see on 4 tundi pärast seda, kui me kodust lahkume. Niiet, ma ei kujuta ettegi, mis saab...

Edit: Ega keegi ei oska öelda, kas kuskile oleks võimalik viia tibuke. Kasvõi loomaarsti juurde või loomakliinikusse, kus tema eest hoolitsetakse? Kuigi see võib päris kalliks minna, aga ma ei lase linnukesel surra, kui on mingigi võimalus ta päästmiseks.

Jaapani amadiinid tibu oma hoolde ei võtnud?

Ööpäevaringselt iga 2 tunni tagant peaks toitma mingi keedetud pudrukördiga. See oleks üldine vastus, kui küsisin ühelt inimeselt, kes linde k.a. amadiine hästi tunneb. Aega tal Sinu linnu jaoks pole, sellele ei saa lootusi rajada.
Tsiteerin veel ta kirjast: "Amadiine ei tohi häirida. Kohe üldse mitte." See pole ju ennekuulmatu uudis, aga siiski, kordamine on tarkuse ema.

Võta ühendust kasutaja taankaga. Temal on kogemusi nümfitibude toitmisega.
Kui sa keedad tibule tummi siis vaata, et sa munavalget sisse ei pane. Arvan, et ta sul juba surnud, sest ei usu, et pisike tibu munatükke seedida jaksab. Pealegi peab toit olema soe.

Uudiseid Hollandist.
http://cityparrots.org/journal/2014/3/2/new-law-prohibits-hand-rearing-of-parrots-in-the-netherlands.html

Saan aru tõlkeprogrammi kasutades, et uues seaduses on keelatud abitu tibupoja eraldamine vanematest, et ta inimeste hoolealusena iseseisvaks kasvatada. See tekitab hilisemas elus käitumishäireid, linnu psüühika läheb sassi. Lubatud on vanematest jäädavalt eraldamine vaid juhul, kui linnuvanemad on tibu hüljanud. Kuid seda peab linnukasvataja olema suuteline tõestada. Karistus on 6 kuud vangistust või rahatrahv.
Lisatoitu tohib anda, see pole keelatud. Tibu tohib selleks tarbeks lühikeseks ajaks pesast ära võtta ja ka selleks, et tibusi inimesega harjutada.

Panen 3 linki, kus õpetus papagoitibu käsitsi toitmise kohta.
See on selle tarbeks, kui tekib olukord kus seda võib vaja minna, aga info otsimiseks aega napib.
Võimalusel võib varakult läbi lugeda. Otse loomulikult on lingid inglisekeelsed kahjuks.

http://www.parrotsdailynews.com/tony-silva-parrot-hand-feeding-part-i/ I osa
http://www.parrotsdailynews.com/tony-silva-parrot-hand-feeding-part-ii/ II osa

https://theparrotuniversity.com/arthandfeeding1 5.lk. teksti.